Hästi palju andis juurde nii enda tunnivideo tegemine kui ka Teiste vaatamine. Samuti sain ka päris palju uusi ideid oma tundide läbiviimiseks.

Samuti omandasin ka jälle natuke rohkem juurde pedagoogilisi oskusi. Nüüd tean, et isiklikult mulle meeldib ise küll väga aktiivõpet praktiseerida ja mulle isegi antud stiil sobib. Kui hästi ma seda õpilastele edasi anda oskan on juba iseasi. Küll aga proovin seda ka kindlasti ka tulevikus teha, siis juba võttes arvesse ka selle antud tunni kogemused.

Arvan, et blogi täitmine ja ka kindlasti ka tunni videolindile kandamine oli Super hea idee!

Kuigi alguses oli mul selle ees isegi hirm.

Arvan, et aktiivõppega on kokku puutunud igaüks meist. Laps on tihti sellesse olukorda kas siis sunnitud astuma või tekib lihtsalt vastav teadmiste tung. Omaette küsimus on see, kas aktiivõppeprotsess leiab aset just koolimajas?

Aktiivõpe kui õppimisstiil, mille puhul püütakse õpilast suunata ise mõtlema ja otsima, ei peagi alati toimuma just klassiruumi seinte vahel. Õpetaja võib anda ka ainult tõuke õiges suunas, otsene tegutsemine toimub väljaspool õppetööd. Tähtis on vaid, et õpilane peaks just ise katsetama, uurima, avastama ja kindlasti ka hindama oma saavutusi.

Tavaline tund ei peaks välja nägema stiilis, kus õpetaja pidevalt räägib ja õpilased kirjutavad ning siis hiljem need teadmised omandatakse teoreetiliselt. Tähtis on praktika ehk siis ise tegutsemine/mõtlemine.

Palju problemaatikat on tekitanud olukord Ameerikas, kus kohalikud elanikud arvavad, et nende haridussüsteem on nõrgem kui näiteks Hiinas, Euroopas, kus teadmised omandatakse peamiselt teoreetiliselt. Kuigi teoreetiliste testide punktisummad on ameeriklastel väikesed, toovad kohalikud haridustehnoloogid esile, et nende õpilased omandavad aga jälle rohkem oskusi, mida oskavad paremini ka reaalses elus rakendada.

Aktiivõpe on kasulik peaaegu alati, välja arvatud mõned üksikud juhud, nagu näiteks ei lase me arstitudengil viia esmakordselt iseseisvalt läbi viia näiteks südame operatsiooni.

Ütle mulle ja ma unustan. Näita mulle ja mulle jääb meelde. Kaasa mind protsessi ja ma mõistan.

Need kuldsed Confucius’e sõnad näitavad, miks on aktiivõpe tähtis, miks tuleks seda kasutada.

Mõelge selle peale, mida sa hästi oskad? Miks sa seda hästi oskad? Ma arvan, et sellepärast, et sa oled seda ise ja mitu korda kogenud/teinud.

Aktiivõppe rakendamise eesmärgiks(Kolbi tsükli põhjal Active Experimentation (AE)) on saada vajalik töö tehtud. Iseloomustavad sõnad oleksid: riskid, põhineb ennekõike kogemustel, on paratamatult ka teataval määral eksperimenteeriv ning tegutsemise abil mõjutatakse nii sündmusi kui ka inimesi endeid. Aktiivõpe on ennekõike reaalne/eluline, struktureeritud, vead on lubatud ja stiili tulemuseks reaalsed tagajärjed.

Lisaks otsesele tegutsemisele ei saa üle ega ümber ka õppimisest mõtlemise läbi. Omaette moodustavad nad koosluse, mille tugevusteks on probleemide lahendamine/määratlemine, otsuste tegemine ja deduktiivne mõtlemine. Kuigi tulemuseks võivad olla ka lahendused valedele probleemidele ning läbimõtlemata otsused.

Kas antud stiil sobib ka kõigile õpilastele? Ennekõike on antud õpe kõige rohkem meelepärasem inimestele, kellele meeldib katsetada uute ideedega, proovida erinevaid simulatsioone ning teha täita pigem praktilisi kui teoreetilisi ülesandeid.

Mida tuleks aga aktiivõpet läbi viies aga silmas pidada? Antud stiili rakendamiseks kasutatakse ennekõike arutelu, ajurünnakut, rühmategevusi, arvutistimulatsioonid, probleemipõhist õppimist, eksperimendid, erinevad projektid, praktikumid.

Kui rääkida aga arvutite seotusest aktiivõppega, siis Eestis küll vähem, kuid väljaspool on palju populaarsust kogunud simulatsioonide kasutamine. Kuigi need ei ole nii rikkalikud kui reaalne elu, on nad ikkagi abiks, näitamaks õpilastele, et kui nad ebaõnnestuvad, siis missuguses vallas nad peaks end parandama. Simulatsioonid meeldivad õpilastele ja tekitavad neid innustust uurida ise edasi. Ameerikas on aktiivõpe pigem standard kui erand. Kus konna lahkamine toimub jällegi simulatsioonide abil, mis annab lisaks reaalsele lahkamisele palju rohkem võimalusi.

Peamine on meeles pidada, et õpetaja ei tohiks olla kõiketeadja, vaid peaks suhtlema õpilastega nagu võrdsetega. Tuleks alustada vaikselt, jätta aega reflektsioonist, tuleks protsess struktureerida, olla paindlik, lubada tekkida ka eksimusi ning kindlasti anda tagasisidet.

Kuidas reaalselt saaks Aktiivõppe tundi juhendada?

Õpetaja: Enne noorte iseseisvat tegutsemist kirjelda tegevust/kogemust. Julgusta õpilasi mõtlema selle peale, et mida nad võivad näha, mis võib juhtuda ja küsi küsimusi stiili „Mis sa arvad, mis sind ees ootab? Kirjuta üles hüpoteesid, mis võivad juhtuda!…“. Abistaja fokusseerib õppija tähelepanu koondamisele ja loob sobiva keskkonna õppekogemuseks.

Õpilane: Tegutseb/kogeb. Ainult lihtsate instruktsioonide abil õpilased teevad enne, kui neile räägitakse või näidatakse kuidas seda teha.

Küsimused: Neid esitatakse tavaliselt ajal, kui õppurid töötavad, kas siis individuaalselt või rühmades. Küsimusi esitatakse, et avardada võimalusi, tõsta teadlikkust erinevates alternatiividest ja tagajärgedest ning et suurendada edukate tulemuste tekkimise tõenäousust.

Mõned abistavad küsimused aktiivõppe protsessi juhendamisel:

• Kuidas see töötab?
• Mida veel võiksite proovida?
• Mis teeks selle lihtsamaks?
• Mis sulle meeldis?
• Mis oli kõige raskem?
• Kuidas sa otsustasid selle kasuks?
• Mida sa avastasid?
• Kas kõik rühmas arvasid, et…?
• Kuidas te oskasite…..teha?
• Jne…

Rühmatöö sujus hästi. Õpilised suhtlesid, arutlesid, avastasid, oskasid otsida vajalikke abimaterjale ning pärast tööde ettekandmist toimis

ka “teatud” määral teiste kui ka enda töösse süvenemine. Samuti jõudsime koos ka teha üldistusi, kas midagi oleks võinud teha teisiti ja mis oli hea.

Kui rääkida sellest, mida võiks teha teisti, siis kõigepealt rühma suurus oleks võinud olla väiksem, 3 oleks olnud täpselt piisav. Märkasin, et igas rühmas oli üks liige, kes jäi võrreldes teistega rühmatööst natuke eemale.

Samas jäi ka aega väheseks. 45- minutist ei piisa, oleks olnud natuke rohkem aega, siis oleks ka tulemused olnud kindlasti natuke rohkem läbimõeldud.

Kui aga rääkida otseselt aktiivõppest, siis leidsin, et selle alged olid täiesti olemas, küll aga oleks kindlasti saanud seda ka paremini läbi viia.

Rühmatöö sujumine. Kui rääkida üldiselt rühmatööst, siis teame, et kuigi võib rühmatöö olla vägagi produktiivne, on sellel ka palju negatiivseid aspekte, nagu dominantne liider, vastutuse kadu, sotsiaalne viilimine jne. Need võivad viia efektiivse rühma õppeprotsessist väga kaugele.

Antud klassis otseseid probleeme rühmas ei täheldanud. Kõik töötasid ja tegutsesid.

Miks üldse rühmatöö? Ikka sellepärast, et töö saaks tehtud. Mis on tõestuseks? Harvardi ülikoolis läbi viidud uurimuse(Michaelsen, Bauman Knight, & Fink, 2004) tulemuste põhjal leiti, et rühmatöö, eriti just kooliväliselt ja 4-6 inimesest koosnevates rühmades on väga efektiivne.

Kolbi eksperimentaalse tsükli analüüs.

Et õpilased õpiksid kogemusteks, peab rühmas tekkima vestluse, mille käigus jagatakse ja vaadeldakse oma kogemusi ning tehakse siis üldistusi/järeldusi. Kuigi lisaks otseselt aktiivõppe osal(tegutsemine) oli meie tunnis (kahjuks) esindatud ka teised osad.

Olime teinud ka eelnevatel tundidel loonud andmebaasi skeeme, seega oli väga huvitav vaadata, kuidas leiti seoseid eelmiste teadmistega.

Oli näha, et esialgu 4-st erinevast inimesest koosnev rühm muutus ajapikku ühtseks “õppimissüsteemiks”, kus igal liikmel tekkis oma ülesanne.

Samuti ei saa jätta märkamata ka rühmas tekkivaid lahkarvumusi, mis on Kolbi tsükli üks osa ehk siis otsesed märgid eelnevate kogemuste vaatlusest ja enesessesüüvimisest.

Võib öelda, et rühmatöö on efektiivne, kui see kosneb inimestest kes on:

• Pühendunud rühmale ja tema eesmärgile, kes tekitavd töö käigus uusi ideid/teadmisi ja väljakutseid
• Vestlevad rühma liikmetega oma eelmiste kogemuste põhjal ja teevad tähelepanekuid, et olla kindel, et kõik võimalikud teamised on kasutusele võetud.
• Mõtlevad kriitiliselt ka sellele, kuidas rühm töötab ja töötavad välja uusi teooriad, plaane ning mudeleid, paigutades abstraksted sündmused lihtsatesse seletustesse.
• Lõpetuseks, teevad otsusi, tegutseva ja eksperimenteerivad erinevate tulemustega, et lahendada etteantud probleem.

Kokkuvõtteks võib öelda, et minu arust aktiivõpe üldiselt ikkagi õnnestus, loomulikult saab teha jälle järeldusi, mida järgmine kord võiks teha teisiti. Kindlasti jäi mul puudu ka natukene õpetajakogemusest.

Teema: Andmebaasi skeemi koostamine programmi MS Accessi abil. Eelnevas kahes tunnis oleme rääkinud lähemalt andmebaasidest ja oleme ka ise andmebaasi skeeme joonistanud.

Õpilased rühmades ja vastavalt loosile saavad ühe teema kahest:

1. Olümpiaadide tulemuste andmebaas (Teema õpilastele aktuaalne, kuna nad ise  võtavad pidevalt olümpiaadidelt osa ning jälgivad ka tihedalt ka oma tulemusi. Seega nad saavad luua ise andmebaasi põhja, tuginedes oma kogemustele, milline informatsioon ja mis viisil sorteeritud see ka nende jaoks efektiivne tundub)

2. Õpilasfirma andmebaas (Kuna õpilased on vanuses, kus on juba väike soov teenida ja osadel isegi reaalselt olemas õpilasfirma kogemus, siis loodan, et ka see teema on õpilastele netukenegi hingelähedane)

Õpilaste ülesandeks koostada rühmades(4inimest) paberile andmebaasi skeem ja samal ajal luua MS Accessis ka andmebaasi põhi.

Kui aega jääb siis ka mõned päringud.

Tunni teises pooles toimub tööde esitamine. Lisaks tööde esitamisele, tuleb igal rühmal täita ka hindamisleht(funktsionaalsus, innovaatilisus, üldmulje).

Kuna on neli rühma 2 erinevat tööd sama teema kohta, siis on huvitav näha õpilaste lähenemisviisi teemadele ja samas saadakse ka ülevaade, kuidas teha mõnda teist andmebaasi.

1930. arendas seda Alex P. Osborne.

Tavaliselt on see rühmatöö meetod(5-10 inimest), kuid seda võib kasutada ka üksikisik. Ajurünnaku istungil püütakse luua kriitikavaba õhkkond, et kogunenud erinevate kogemustega inimesed saaksid esitada pööraseid lahendusideesid, mis sünnitaksid assotsiatsioonide ja ettekujutuste kaudu uusi ideesid.

Aktiivõppe olemusest annavad kõige parema pildi selle meetodid: arutelu, ajurünnak, rollimäng, struktureeritud tegevus, rühma- ja paaristegevus jt. Põhimõte on, et õpetaja pole kõiketeadja, vaid suhtleb õpilaste nagu võrdsetega.

Tegime esialgse otsuse filmida 10klassi aktiivõppe tundi.

Kuna hetkel on käsil andmebaaside teema ehk siis programm MS Acess, siis kajastame oma videos antud teemat.